Jõudsime laagrisse. Päris kena on siin kui välja arvata wc ja dušhiruum, mis võiksid paremas seisukorras olla. See on nagu omaette linn, vähemalt omaette linnak. Siin on oma kino, täismõõtmetes jalkaväljakud + staadion, jõusaal 2 sööklat, arsti vastuvõtt, apteek jne. Meile öeldi, et umbes tuhat last elab siin.
Söögid just peened restosoogid ei ole, aga täiesti söödavad (india kutid ja egiptlane aga pole nende söökidega kyll harjunud). Ohtuks oli nt tatar hakkliha pallidega, tee ja sotshnik.
Kuigi ma olin valmis selleks, et siin aegadest kinni ei peeta ja alguses ma ei lasknud ennast sellest härida, siis nyyd hakkab see mind ikka häirima. Just India ja egiptuse tyybi aegadest mitte kinnipidamine, sest nendega teeme pea kõike koos ja ma pidevalt ootan nende järgi.
Must meri on umbes 200m kaugusel meie elamisest, mis on päris norm. Et iga päev ikka vähemalt korra käime rannas ära. Päris mõnus on siin ujuda, kuigi kui vesi suhu läheb on see ebameeldivalt soolane. Vesi ei ole hull supp nagu võiks arvata, arvestades et pidevalt on pàikesepaiste ja u 35 kraadi, vaid meelidivalt jahutav.
Õhtuti käime jooksmas ja jõudu tegemas. Meie töö pole siin veel alanud. Ülehomme algab see ilmselt. Hakkame inglise keelt opetama siin, eks näis kuidas see õnnestub ja kui palju lapsed (vanuses 14-18) seda eelnevalt oskavad.
Netti siin pole kusagil. India tyybid võtsid kyll mobiilse neti, kuid enamus ajast see ei toimi yldse ja kui toimib siia on jube aeglane. Nende jaoks on see suur probleem ja nad vinguvad sellepärast pidevalt (ei saa ju pilte face panna, niu niu).
Aga ei tegelt on elu siin monus, tydrukud ilusad ning ilm hea ;). Olen saanud ka päris tublisti vene keelt praktiseerida ja ka arvutis oskan enam vahem moistliku kiirusega vene keeles trykkida, aga see tahab veel harjutamist.
Yhesõnaga olen rahul oma eluga siin, kuid postitusi siia ei ole vaga motet oodata, kuna netiga on lood nagu on....
Söögid just peened restosoogid ei ole, aga täiesti söödavad (india kutid ja egiptlane aga pole nende söökidega kyll harjunud). Ohtuks oli nt tatar hakkliha pallidega, tee ja sotshnik.
Kuigi ma olin valmis selleks, et siin aegadest kinni ei peeta ja alguses ma ei lasknud ennast sellest härida, siis nyyd hakkab see mind ikka häirima. Just India ja egiptuse tyybi aegadest mitte kinnipidamine, sest nendega teeme pea kõike koos ja ma pidevalt ootan nende järgi.
Must meri on umbes 200m kaugusel meie elamisest, mis on päris norm. Et iga päev ikka vähemalt korra käime rannas ära. Päris mõnus on siin ujuda, kuigi kui vesi suhu läheb on see ebameeldivalt soolane. Vesi ei ole hull supp nagu võiks arvata, arvestades et pidevalt on pàikesepaiste ja u 35 kraadi, vaid meelidivalt jahutav.
Õhtuti käime jooksmas ja jõudu tegemas. Meie töö pole siin veel alanud. Ülehomme algab see ilmselt. Hakkame inglise keelt opetama siin, eks näis kuidas see õnnestub ja kui palju lapsed (vanuses 14-18) seda eelnevalt oskavad.
Netti siin pole kusagil. India tyybid võtsid kyll mobiilse neti, kuid enamus ajast see ei toimi yldse ja kui toimib siia on jube aeglane. Nende jaoks on see suur probleem ja nad vinguvad sellepärast pidevalt (ei saa ju pilte face panna, niu niu).
Aga ei tegelt on elu siin monus, tydrukud ilusad ning ilm hea ;). Olen saanud ka päris tublisti vene keelt praktiseerida ja ka arvutis oskan enam vahem moistliku kiirusega vene keeles trykkida, aga see tahab veel harjutamist.
Yhesõnaga olen rahul oma eluga siin, kuid postitusi siia ei ole vaga motet oodata, kuna netiga on lood nagu on....
No comments:
Post a Comment