Minu kuus nädalat Venemaal

Juuni lõpus lendasin Lõuna Venemaale - Krasnodari. Esimesed poolteist nädalat sai veedetud Krasnodaris. Seal sai tutvutud kohalike vaatamisväärsustega, teiste internidega ja Venemaa eluga üldiselt. Sellest poolteisest nädalast jäi kõige rohkem meede kultuurifestivalid. Kultuurifestival on terve päev kestev üritus, mille käigus erinevad rahvused tutvustasid oma kultuure. Väga tore oli näha, kuidas vene rahvas on tõeliselt huvitatud teistest rahvustest. Päev läbi suhtlemist vene inimestega andis ka mingisuguse ülevaate kohalike huvidest ja mõttelaadist. Enamik venelasi inglise keelest ikka aru ei saa, see tähendas, et sain kõvasti oma vene keelt praktiseerida - mis oli ka mu reisi peamine eesmärk.

Lõpuks, pärast poolteist nädalat Krasnodaris sõitsime musta mere äärde (umbes 200 km). Seal "töötasin" vabatahtlikuna laagris Cmena. Reaalsuses me väga palju tööd seal just ei teinud, kuna meile seda lihtsalt ei antud. Tund aega päevas rääkisime vene lastega ja üritasime neile inglise keelt õpetada. Kuna aga lapsed vahetusid ja erilisi tingimusi õpetamiseks meile seal ei olnud, siis õpilaste inglise keel just silmnähtavalt ei arenenud. Aeg-ajalt sai ka võrkpalli neile õpetatud. Minu õpilased olid vanuses 12 - 17.

Laager oli väga suur koos paljude vaba aja veetmise võimalustega. Näiteks oli seal kaks täismõõtmetes jalgpalli väljakut, korralik jõusaal, lauatennise mängimise võimalus, kino ning mis kõige olulisem - Must meri oli 300 meetri kaugusel. Põhiline laste ajasisustamise meetod oligi rannas käimine. Nimelt seal laagris olev tuhat last olid üle kogu Venemaa kokku tulnud ning meri oli see, mis neid paelus.

Venemaale läksin ma väikeste eelarvamustega, aga üllatusin seal positiivselt. Elu ei olegi seal nii halb, kui arvasin. Muidugi ei ole see küll päris nii moderne kui Eesti, kuid võrreldes Ukrainaga on see ikka arenenud. Küll võib linnapildis näha vanu Vene autosid rohkem kui Eestis, kuid enamik sõidavad siiski modernsete autodega. Minnes aga kaubanduskeskusesse näeb pea täpselt samasugust pilti kui Eestis. Ka kujutasin eelnevalt ette, et mulle tullakse viina pudeliga juba lennujaama vastu, kuid pean tõdema et mingisugust Eestist rohkemat joomist mina ei täheldanud. Muidugi võis näha mõningaid purjus inimesi öises linnapildis, kuid Eestis näeb neid samamoodi. Olles  aga mittesuitsetaja, siis üks asi mind küll häiris ööelus: suitsetamine on lubatud igal pool.